pühapäev, 17. jaanuar 2010

Munad Benedikti moodi

Minu esimene kokkupuude ülalnimetet roaga toimus hiljuti Inglismaal viibides. Kummaline kollase kördiga üle valatud hunnik, mis Ohvitseride Messis õhtusöögi käigus eelroana serveeriti, osutus ootamatult suupäraseks ning on nüüdseks leidnud oma kindla koha meie pere nädalavahetuste hommikusöögimenüüs.

KOOSTIS:
portsjoni kohta:
1 muna per naama
pool kuklit (väga hästi sobivad Fazeri röstkuklid)
1-3 viilu peekonit (isiklikest eelistustest ja kõhutühjuse astmest sõltuvalt)
paar lusikatäit Hollandi kastet
äädikat
soola

Hollandi kastme jaoks:
3 munarebu
1-2 spl valge veini äädikat (või riisiäädikat)
100g sulatatud võid
sidrunimahla ja musta pipart maitse järgi

Valmistamine:
Lai ja madal pott või kastmepann vett täis ja tulele. Lisada äädikat ja soola.
Kui vesi keeb, lüüa vette 2 muna. Poššeerida 4-6min vastavalt isiklikele eelistustele.
Tõsta vahukulbiga veest ja lasta köögikäterätil minut-paar nõrguda.
Peekon pannile pruunistuma, kuklid rösterisse.
Kukkel alla, peekon peale, muna otsa, Hollandi kastmega üle.
Valmis.

Hollandi kaste:
Keskmise suurusega potis vesi tulele.
Või plekk-kausis või väikeses kastrulis sulama.
Äädikas väiksema plekk-kausiga tulele - redutseerida u. pooleni algsest mahust. Selle juures võib äädikale lisada 1 lehe loorberit ja paar tera pipart, mis hiljem eemaldatakse.
Eraldada munarebud, kloppida kergelt. Tõsta rebud kausiga veepotile (kauss ei tohi vett puudutada!) ja jätkuvalt kloppides lisada äädikas.

Jätkata segamist kuni segu läheb vahtu ning pakseneb. Seejuures tuleb jälgida, et mass üle ei kuumeneks - kui hakkab paksenema siis tõsta kauss korraks veepotilt, kuni tahkumine lakkab. Jahutamiseks või vedeldamiseks võib lisada ka spl või paar vett.
Kui segu on kenasti paksenenud u. majoneesi konsistentsini, lisada jätkuvalt segades maitse järgi sidrunimahla, pipart ja vähehaaval ka või.
Segada kuni mass on ühtlane ja sobiva paksusega.
Serveerida. Piisab nelja portsjoni jaoks.
Näpunäited:
Hollandi kastme puhul peab muna-äädika segu kuumutamisega tõsiselt ettevaatlik olema - kui natukenegi maha magada osutute kausitäie äädikamaitselise omleti uhkeks omanikuks.
Munarebude eraldamiseks avastasin täna hommikul tänu juhusele täiesti revolutsioonilise meetodi. Senini olin pidevalt hädas rebu külge klammerduvate munavalgejääkidega või siis rebu purunemisega.
See kõik on minevik - veeretades muna laualt põrandale saate kenasti eraldunud terve munarebu uhkeks omanikuks!
Et mitte kogu au endale kahmata tuleb tunnistada, et oma osa oli avastuse juures mängida juhusel ja muna põrandale poetamine ei olnud teps mitte plaanipärane. Aga eks see ole nii kõigi suurte avastustega: Newton ja õun.. penitsilliin..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar